Triinu-Mari Ots, Laagri perearstikeskuse perearst

(pilt autor Kaisa-Maarja Pärtel)

Pole olnud ajastut, kus inimesed oleks õhanud: „Elame õnnelikul ja lihtsal ajal!“ Tagantjärele tarkusena võime me kirjeldada rahuperioode ja globaalsete katastroofideta aegu kui õnnelikke – mis aga ei tähenda, et sel ajal elanud inimesed seda suurt õnnetunnet kogenud oleksid. Ning ka vastupidi: väga rasketel ja keerulistel aegadelgi on inimesed ikka õnnelikud olnud.

Tervishoiusüsteemis on samamoodi. Võtame head ja kvaliteetset arstiabi loomuliku ja harjumuspärasena ning märkame selle puudumist enamasti alles siis, kui midagi muutub: meie vana hea perearst läheb pensionile, maakonnahaigla pannakse kinni, teenuste kättesaadavus väheneb, hinnad tõusevad.

Muidugi saab alati paremini – kõik saavad – aga kui prooviks olla tänulik selle eest, mis juba hästi on? Kui korraks mitte keskenduda sellele, et arstide puuduses on perearstinimistud suureks paisunud ja kättesaadavus pisut raske, vaid mõelda hoopis, kui palju oleme oma perearstikeskusest saanud õigeaegset abi ja sekkumist? Kui mitte muretseda, et eriarstide järjekorrad on pikemaks veninud, vaid meenutada, kui kiiresti perearst e-konsultatsiooni kaudu mind õige spetsialisti juurde suunas? Kui mitte kurta, et EMOdes on pikad ooteajad, vaid mõelda, mitu korda on kiire tervisemure perearsti juures sobiva lahenduse saanud? Võib-olla tuleb hoopis meelde olukord, kui oma perearst oli puhkusel, haige või koolitusel ning vastu võttis üks noor perearst – ehk isegi peremeditsiini resident – ja kuidas ka siis said mured lahendatud.

Ehk aga olete lihtsalt märganud oma perearsti naeratust – empaatilist, kaasa mõtlevat, võib-olla isegi pisut murelikku, aga siiski nii säravat?

Väärtustage oma perearste – täna ja iga päev!